Me arvame tihti, et närvilisus on midagi mööduvat, loogiline reaktsioon, kui oleme töö või koduste probleemidega ülekoormatud. Siiski saabub hetk, mil see ärevus lakkab olemast normaalne reaktsioon ja muutub raskeks koormaks, mis mõjutab meie igapäevaelu. Paljude meeste jaoks on nende emotsioonidega toimetulek keeruline, kuna ühiskond on oodanud, et me oleksime perekonna kalju ja ei taganeks.
Probleem on selles, et kui ärevus meid haarab, ei tule see alati karjudes. Mõnikord ilmneb see peenelt, üldise rahutusena, mida me päris täpselt ei oska seletada, või tavapärasest ärrituvama meeleoluna. On oluline mõista, et vaimne tervis ei ole nõrkuse märk, vaid pigem meie füüsilise heaolu lahutamatu osa. Märkide ignoreerimine muudab tervenemise tee vaid pikemaks ja raskemaks.
Kuidas ärevus meestel avaldub?
Vastupidiselt levinud arvamusele ei avaldu meeste ärevus alati ilmsete paanikahoogudena. Tihti varjavad ebamugavustunnet pealtnäha igapäevased käitumisviisid või iseloomuomadused. Traditsioonilise kasvatuse tõttu on tavaline, et mehed püüavad kõike ise lahendada, ignoreerides tõsiasja, et nende keha saadab pidevalt hoiatussignaale.
Üks kriitilisemaid probleeme on füüsilised tervisehäired, millel puudub selge meditsiiniline põhjus. Teil võib esineda püsivat lihaspinget , püsivaid peavalusid või seedeprobleeme, nagu kõrvetised ja iiveldus. See on justkui keha räägiks, kui meel keeldub tunnistamast, et stress on seda üle koormanud.
Teine väga levinud sümptom on ärrituvus. Asi pole selles, et inimene oleks "paha tujuga", vaid pigem selles, et ärevus avaldub ebaproportsionaalse kannatamatuse või järskude meeleolumuutustena. Vihaselt reageerimine tühistele asjadele on sageli vaid jäämäe tipp emotsionaalselt kurnatud ja ärevil seisundist.
Ka uni on tõsiselt mõjutatud. Unetus, olgu see tingitud raskustest uinumisega või öösel ärkamisest mõttekiirusel, on vaieldamatu ohumärk . Uskuda, et vähene uni on tugevuse märk, on tõsine viga, sest aju peab rikete vältimiseks ühenduse katkestama.
Lõpuks on tavaline täheldada kalduvust sotsiaalsele isolatsioonile või ebamugavustunde leevendamiseks ainete tarvitamisele. Sõpradega koosviibimiste vältimine või liigne kohvi ja alkoholi tarvitamine päeva läbimiseks on kaitsemehhanismid, mis pikas perspektiivis õhutavad üksinduse ja ärevuse nõiaringi.
Ärevushäirete tüübid ja nende omadused
Kõik ärevushäired ei ole ühesugused. Neid on mitut tüüpi, millest igaüks erineb oma põhjuse ja inimesele avalduva mõju poolest. Üldine ärevushäire (GAD) on ehk kõige levinum; seda iseloomustab liigne ja püsiv mure igapäevaste asjade, näiteks raha, tervise või töötulemuste pärast, isegi kui pole tegelikku põhjust muretsemiseks.
Teisest küljest leiame paanikahäire, mida iseloomustavad ägedad intensiivse hirmu episoodid . Need rünnakud hõlmavad tavaliselt kiiret südamelööki, lämbumistunnet ja ülekaalukat hirmu surma või kontrolli kaotamise ees, saavutades oma haripunkti mõne minutiga.
- Agorafoobia: Tugev hirm kohtade ees, kus inimene tunneb end lõksus või abituna.
- Sotsiaalfoobia: Äärmuslik ärevus sotsiaalsetes olukordades hirmu tõttu hukkamõistu või tagasilükkamise ees.
- Eraldusärevus: Lapsepõlves esineb see sagedamini, kuid võib püsida, põhjustades stressi lähedastest emotsionaalsetest sidemetest eemaldumisel.
- Spetsiifilised foobiad: Irratsionaalsed hirmud konkreetsete objektide või olukordade ees, mis viivad igasuguse kontakti vältimiseni nendega.
Oluline on märkida, et samal inimesel võib esineda mitu häiret . Lisaks, kui neid seisundeid ei ravita, viivad need sageli depressiooni või probleemse narkootikumide ja ainete tarvitamiseni.
Probleemi põhjused ja areng
Ärevus ei teki eimillestki; see on keerulise bioloogiliste, psühholoogiliste ja sotsiaalsete tegurite segu tulemus . Geneetikal on oluline roll, kuid keskkond on ülioluline. Trauma, lapsepõlves kogetud väärkohtlemine või kroonilise tööstressi all kannatamine suurendab oluliselt häire tekkimise tõenäosust.
Mis puutub selle progresseerumisse, siis kui stressirohked vallandajad püsivad või kui inimene säilitab negatiivseid mõttemustreid, võib ärevus muutuda krooniliseks. Tekib nõiaring, kus inimene hakkab kartma ise ärevust kogeda, mis iroonilisel kombel süvendab sümptomeid.
Ülemaailmne statistika näitab, et kuigi vaimse tervise probleemid mõjutavad miljoneid inimesi, jääb suur osa neist ravimata . See on suuresti tingitud sotsiaalsest häbimärgistamisest ja teadlikkuse puudumisest vaimsest tervisest kui olulisest meditsiiniharust.
Ravi ja taastumise võimalused
Õnneks on olemas väga tõhusaid viise meelerahu taastamiseks. Nurgakiviks on kognitiiv-käitumuslik teraapia , mis aitab inimestel tuvastada ärevust tekitavaid automaatseid ja ekslikke mõtteid ning asendada need realistlikumate ja tervislikumatega.
Lisaks vestlusteraapiale on olemas ka selliseid lähenemisviise nagu aktsepteerimis- ja pühendumisteraapia, mis kasutab tähelepanelikkust , et vähendada sisemist võitlust oma tunnete vastu. Need vahendid võimaldavad inimestel õppida stressiga toime tulema ilma ülekoormatuna tundmata.
Mõnel juhul võib arst välja kirjutada ravimeid. Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI-d) on levinud ja ohutud pikaajaliseks kasutamiseks. Bensodiasepiinide puhul on siiski soovitatav olla ettevaatlik, kuna neil on suur sõltuvuspotentsiaal ja piiratud efektiivsus aja jooksul.
Kliinilise ravi täiendamiseks on teatud harjumustel oluline roll. Füüsilise treeningu rutiini säilitamine aitab vabastada kogunenud pingeid, samal ajal parandades unehügieeni ja vähendades kofeiini tarbimist, väheneb närvisüsteemi hüperaktiivsus.
Julgus rääkida usaldusväärse inimesega või otsida professionaalset abi on mehe jaoks kõige targem samm. Abivajaduse mõistmine ei ole allaandmine, vaid pigem oma elu üle kontrolli võtmine, et taastada emotsionaalne stabiilsus ning parandada pere- ja töösuhteid.