Tätoveeringud olid Euraasia tava neoliitikumi ajastul , esinedes isegi mõnel muumiatel, mis pärinevad mitme aastatuhande tagant, ja teatud leidudel kuni 6.000 aastat vanadeks. Arheoloogilised leiud näitavad, et naha pigmentidega märgistamine on inimkonnaga kaasas käinud praktiliselt selle algusaegadest peale.
1991. aastal leiti liustikust neoliitikumi muumia, mille selg oli tätoveeritud – avastus, mis kinnitas ideed, et tätoveerimisel oli iidsetes kogukondades lisaks puhtesteetilisele funktsioonile ka teisi.
Sõna tätoveering tuleb ingliskeelsest sõnast "tattoo", mis omakorda tuleneb samoa terminist "tatau", mis tähendab kaks korda märkimist või löömist (viidates traditsioonilisele meetodile, kus kujundusi või šabloone kantakse peale väikeste järjestikuste löökidega). Vaikse ookeani piirkonnas reisivad meremehed kohtasid samoalasi ja nende kujundustest lummatuna võtsid nad omaks sõna "tatau", mis arenes lõpuks hispaania keeles "tattoo" ja hiljem "tatuaje".
Jaapani keeles kasutatakse traditsiooniliste või traditsiooniliste meetoditega peale kantud kujunduste kohta sõna " irezumi " (tindi lisamine), samas kui "tätoveeringut" kasutatakse mitte-Jaapani päritolu või moodsa lääne stiili mõjutustega kujunduste kohta.
Hispaania keeles võivad tätoveeringuhuvilised nimetada tätoveeringuid "tätoveeringuteks " või hispaaniakeelseks kohanduseks sõnast "tatu ", kuigi kumbagi neist terminitest pole veel Hispaania Kuningliku Akadeemia sõnaraamatus. Sellegipoolest on nende kasutamine fännide, kunstnike ja spetsialiseeritud stuudiote seas laialt levinud.
Eelajalooline päritolu ja tätoveeritud muumiad
Neoliitikumi ajastu muumia, mis leiti liustikust praeguse Austria ja Itaalia piiri lähedalt, avastati kümneid tätoveeringuid, mis koosnesid tumedatest joontest ja täppidest, mis paiknesid üle selja, põlvede ja teiste liigeste. Hilisemad uuringud on tuvastanud enam kui kuuskümmend märgistust, mis asuvad täpselt piirkondades, kus isik kannatas luu- ja liigesehaiguste all. See jaotus viitab sellele, et tätoveeringutel oli lisaks dekoratiivsele eesmärgile ka maagiline ja terapeutiline eesmärk , mis võib-olla oli seotud valu leevendamisega šamaanirituaalide kaudu.
Euraasia teistes piirkondades, näiteks Siberis, on leitud mumifitseeritud surnukehi, mille õlgadel ja torsodel on mütoloogiliste loomade ja keerukate figuuride tätoveeringud. Need kujundused näitavad oma aja kohta märkimisväärset kunstilist kompositsiooni ja kinnitavad ideed, et tätoveerimine on iidsetest aegadest olnud visuaalne keel, mis on täis sümboolikat, staatust ja kultuurilist identiteeti.
Nende leidude põhjal võib väita, et tätoveerimine on sama vana kui sotsiaalselt organiseeritud inimkond . Siiski ei teinud kõik kultuurid, kus tätoveeringuid kasutati, seda samal eesmärgil. Sõltuvalt kontekstist on see olnud müstiline kaitse, karistus, kuuluvusmärk, terviseamulett, esteetiline kaunistus või isikliku identiteedi deklaratsioon.
Järgnevalt on esitatud detailne ülevaade peamistest tätoveerimiskultuuridest ja tätoveerimise silmapaistvamatest kasutusviisidest läbi sajandite, säilitades võimalikult suure kronoloogilise lineaarsuse ja rikastades iga etappi lisateabega.
Egiptus ja antiikmaailm: maagia, kaitse ja häbimärgistamine
Vaarao -aegses Egiptuses on vanimad tätoveeringute tõendid leitud peamiselt naistelt. Preestrinnade ja naisfiguuride muumiatel on kõhul, reitel ja vaagnapiirkonnas täppide ja joonte mustrid. Kuulsa preestrinna Amuneti ja teiste Teebast leitud naiste juhtum on viinud eksperdid järeldusele, et Egiptuse tätoveeringutel oli peamiselt kaitsev ja maagiline funktsioon , mis oli seotud viljakuse, raseduse, sünnituse ja haiguste eest kaitsmisega.
Arvatakse, et tätoveerimine võis Egiptuses olla läbimisriitus või naise küpsuse kinnitus. Lisaks näitab pigmentide, näiteks henna ja väärismaterjalidest (sealhulgas kuldnõelte) kasutamine kõrgetasemelist tehnilist oskust ning tihedat seost kosmeetika, religioossete rituaalide ja kehahoolduse vahel.
Muistses Vahemere piirkonnas võtsid kreeklased ja roomlased selle tava omaks, kuid hoopis teistsuguse tähendusega. Nende jaoks tähistasid tätoveeringud peamiselt auastet või sotsiaalset positsiooni ning orjade ja kurjategijate omandiõigust. Tätoveering lakkas olemast kaitsev talisman ja sellest sai nähtav häbimärgistus , mis tähistas neid, kes olid kaotanud vabaduse või rikkunud seadust.
Rooma impeeriumi laienedes hakati tätoveerima desertööre, sõjavange ja mitmesuguseid orjakategooriaid. Kristluse leviku ja sellele religioonile soodsate keisrite mõjuvõimu kasvades kehtestati aga seadused, mis piirasid või keelasid näole ja teistele nähtavatele piirkondadele tätoveerimise, kuna seda peeti inimväärikust alandavaks .
Samal ajal täitsid tätoveeringud teistes antiikmaailma piirkondades väga erinevaid funktsioone. Aasia ja Aafrika osades seostati nahale graveeritud sümboleid konkreetsete jumaluste kummardamisega, tähistades jumala teenimist või kuulumist pühasse suguvõsasse, või toimisid need kaitsemärkidena ebaõnne, sõja ja epideemiate eest.
PolĂĽneesia ja Vaikse ookeani saared: katkematu traditsioon
Ilmselt on Polüneesial üks planeedi pikimaid ja keerukamaid tätoveerimistraditsioone. Mitmed Polüneesia hõimud, näiteks samoalased, markiisid, tahiitlased ja rapanuilased, kasutasid tätoveeringuid lahutamatu kehakaunistusena , kaotamata seejuures nende tugevat kogukondlikku ja rituaalset tähtsust.
Paljudel saartel alustati tätoveerimist väga noorelt ja jätkus kogu elu, kuni peaaegu ükski kehaosa ei jäänud pigmendist puutumata. Lisaks esteetilisele väärtusele andis tätoveerimine sotsiaalse staatuse ja äratas kogukonnas austust : mida rohkem oli inimene tätoveeritud, seda suurem oli tema prestiiž, vaimne jõud ja seisus kogukonnas.
Polüneesia kujundustele olid iseloomulikud keerulised geomeetrilised motiivid , spiraalid, põimunud jooned ja sümboolsed figuurid, mis olid seotud väeloomade, looduselementide või esivanematega. Tätoveeringud arenesid ja laienesid aja jooksul, saades lõpuks tõelisteks tindiga rõivasteks , mis saatsid inimest kuni surmani.
Eriti maoorid kasutasid tätoveeringuid nii lahingutegevuse kui ka identiteedi tähistamiseks. Nende kuulus näo moko , mis koosnes spiraalsetest mustritest, mis katsid täielikult näo, identifitseeris iga üksikisiku, tema päritolu, saavutusi ja staatust grupis. Need tätoveeringud aitasid kaasa nende strateegiale vaenlase hirmutamiseks , kuna tätoveeritud näod olid aukartustäratavad neile, kes polnud selle esteetikaga tuttavad.
Teistel saartel, näiteks Rapa Nuil , peeti tätoveerimist ülimaks kosmeetikavahendiks: usuti, et see aitab säilitada kortsudeta nahka vanemas eas. Värvained valmistati käsitsi, põletades lehti ja suhkruroogu, et saada peent tahma, mis segati taimemahladega. Traditsiooniliste tööriistade hulka kuulusid puust käepidemetele kinnitatud luust või okastest kammid , mida koputati õrnalt teise instrumendiga, et tinti naha alla süstida.
Ameerika: läbimisriitus, jumalate kaitsmine ja kummardamine
Põhja-Ameerikas kasutasid paljud põlisrahvaste hõimud tätoveeringuid osana läbimisriitustest . Kui inimene siirdus puberteedist täiskasvanuikka, tehti talle tätoveeringud, et kaitsta tema hinge, anda talle jõudu jahil ja sõjapidamisel ning jäädvustada tema uus identiteet grupis. Need tätoveeringud võisid olla ainulaadsed ja tähistada inimese elus pöördepunkti.
Kujundused loodi elementaarsete augustamisvahendite – näiteks luu- või vasknõelte – ja tahmast, purustatud mineraalidest või taimedest saadud looduslike pigmentide abil. Protsess oli valus ja seda kogeti vastupidavuse ja julguse proovikivina , mis rõhutas tätoveeringu vaimset tähendust.
Kesk-Ameerikas kasutati tätoveeringuid sageli lahingus langenute mälestamiseks ja jumalate kummardamise väljendusena . Asteekide sarnased rahvad tätoveerisid oma kehadele jumaluste kujutisi ja mõnede allikate kohaselt märgistasid lapsed ka konkreetsetele jumalustele pühendatud sümbolitega, integreerides tätoveerimise oma rituaalide ja ohverduste süsteemi.
Andide piirkonna rannikult on leitud muumiaid, kellel on tätoveeringud selliste loomadega nagu maod, ämblikud, kassid ja röövlinnud. Need motiivid kinnitavad ideed, et tätoveerimine oli osa esivanemate kultustest ja keerukatest uskumussüsteemidest teispoolsuse kohta, kus tätoveeritud nahk toimis sümboolse passina teistesse maailmadesse.
Mandri tasandil oli tätoveerimine hõimuidentiteedi , esivanemate mälestuse ja loodusega suhte võtmeelement . Paljudel juhtudel eksisteeris see koos teiste keha muutmise praktikatega, nagu skarifikatsioon, augustamine või kolju deformatsioon.
Ida ja Jaapan: häbimärgi ja sakraalkunsti vahel
Umbes antiikajast alates levis tätoveerimine India, Hiina ja Jaapani kaubateedel . Igas piirkonnas arenesid sellel välja oma vormid, kuid kõigis neis jäi see visuaalseks keeleks, millel olid tugevad sotsiaalsed, vaimsed ja poliitilised tagajärjed.
Jaapanis on traditsioonilisel tätoveerimisel ehk irezumil üks keerulisemaid ajalugusid. Teatud perioodidel kasutati seda kurjategijate märgistamiseks , keda häbimärgistati kogu eluks ja keda sageli hülgasid isegi nende endi perekonnad. Need nähtavad ja püsivad märgid olid üks karmimaid sotsiaalse karistuse vorme. Sajandeid võtsid need aga omaks ka võimsad rühmad: mõnede kroonikate kohaselt kasutas seda isegi üks keiser 5. sajandil kehakaunistuseks.
Illustreeritud hiina romaanide, näiteks kuulsa „Suikodeni” (tõlgiti jaapani keelde 17. sajandil) levik aitas kaasa uuele huvile tätoveerimise vastu nii dekoratsioonina kui ka kunstikoguna . Kehadest said elavad lõuendid, kus kujutati draakoneid, karpkalu, tiigreid, kaitsedeemoneid ja terveid stseene legendidest.
Sellegipoolest uskusid Jaapani võimud, et see tava võib jätta välisriikidele barbaarsuse kuvandi . Riigi avanemisega rahvusvahelisele kaubandusele kehtestati keelud, mis sundisid tätoveerimist põranda alla. Mõnede allikate kohaselt otsustas keiser Matsuhito 1842. aastal tätoveerimise keelustada, et esitada maailmale "tsiviliseeritum" kuvandit; igal juhul jätkasid kunstnikud tööd eraringkondades, keskendudes kindlatele klientuuridele, näiteks teatud gildidele või marginaliseeritud rühmadele, ning kinnistades kogu keha katvat irezumit mässu, julguse ja kuuluvustunde vormina.
Lääs: merest suurlinnadeni
Lääs tutvus tätoveerimisega laialdaselt tänu mereekspeditsioonidele . Reisid Vaikse ookeani ja ülejäänud maailma viisid Euroopa meremehed kokku kultuuridega, millel olid tugevad tätoveerimistraditsioonid, eriti Polüneesias ja Vaikse ookeani lõunaosa saartel. Kapten James Cooki ekspeditsioonid olid eriti mõjukad tätoveerimismustrite ja -tehnikate levitamisel Euroopas.
Meremehed olid nende kujundite ilust ja sümboolsest jõust vaimustuses ning õppisid tätoveerimise põhitehnikaid otse põliselanikelt. Pärast kodusadamatesse naasmist hakkasid paljud neist avama väikeseid ajutisi ateljeesid , pakkudes tätoveeringuid meeskonnaliikmetele ja töölisklassi liikmetele. 1870. aastal avati ilmselt üks esimesi ametlikke tätoveerimisstuudioid New Yorgis.
Ameerika Ühendriikide kodusõja ajal koges tätoveerimiskunst Ameerika Ühendriikides märkimisväärset kasvu ja populaarsust. Pioneerid nagu Fellows , Hildebrandt ja O'Reilly (kellele omistatakse ühe esimese moodsa tätoveerimismasina väljatöötamine) aitasid praktikat professionaalsemaks muuta ning levitada kiiremaid ja täpsemaid tehnikaid.
Suurtes sadamalinnades seostati tätoveeringuid kiiresti meremeeste, seiklejate, sõdurite ja nomaadide eluviisiga inimestega . Levinud motiivide hulka kuulusid ankrud, näkid, lähedaste nimed, augustatud südamed, kotkad ja isamaalised sümbolid. See ikonograafia aitas kinnistada seda, mida hiljem tuntakse traditsioonilise lääne stiilina.
Samal ajal seostati tätoveerimist jätkuvalt ebainimliku kasutamisega. Totalitaarsete režiimide ja äärmuslike poliitiliste repressioonide ajal kasutati seda vangide märgistamiseks , muutes naha kohustuslikuks töö- või hävituslaagrisse kuulumise märgiks; Natsi-Saksamaa on sellise kasutuse tuntuim näide, kuigi see polnud ainus. Need tavad jätsid kollektiivsele mällu traagilise jälje ja näitasid, mil määral saab tätoveerimist kasutada nii isikliku väärikuse kui ka dehumaniseerimise vahendina.
Stigmast tänapäevase isikliku eneseväljenduseni
Suure osa hiljutisest ajaloost peeti lääne ühiskondades tätoveeringuid marginaalsuse märgiks . Neid seostati meremeeste, vangide, kuritegelike jõukude või tugevalt stigmatiseeritud rühmitustega. Polnud haruldane, et teatud töö- või akadeemilistes keskkondades nõuti vastuvõtu tingimusena selgesõnaliselt nähtavate tätoveeringute puudumist.
Eelmise sajandi edenedes ja kommete järkjärgulise liberaliseerimisega hakkas see vaade muutuma. Kultuuriliikumised, nagu rokk, punk ja linnahõimud, võtsid tätoveeringud omaks mässu ja autentsuse sümbolitena, kasutades neid poliitiliste sõnumite, subkultuurilise kuuluvuse või lihtsalt isikliku maitse väljendamiseks.
Samal ajal võimaldasid täpsemate ja ohutumate tätoveerimismasinate, hüpoallergeensete värvide ja tänapäeva meditsiinist inspireeritud hügieeniprotokollide väljatöötamine tätoveerimisel liikuda ebasanitaarsest keskkonnast kontrollitud, professionaalsetesse ruumidesse. Stuudiotest said väikesed kunstilised töötoad, kus tätoveerija loovus ühines kliendi ideedega.
Tänapäeval peetakse tätoveeringuid suuresti eneseväljenduse ja identiteedi loomise vormiks. Alates väikestest minimalistlikest sümbolitest kuni kogu keha katvate kujundusteni kasutavad inimesed tinti isiklike lugude jutustamiseks, mälestuste austamiseks, kultuuriliste sidemete näitamiseks või lihtsalt neile tähendusrikka kujunduse esteetika nautimiseks.
Kuigi teatud sotsiaalsetes ja professionaalsetes kontekstides esineb endiselt eelarvamusi, on tätoveeringud lakanud olemast peaaegu eranditult marginaliseerumise märk ja neist on saanud igapäevane element ühiskonna kõigil tasanditel. Korraldatakse üha rohkem rahvusvahelisi konventsioone , kunstnikud reisivad riikide vahel, jagades stiile ja ideid, ning tätoveerimiskultuuri dokumenteeritakse raamatutes, näitustel ja akadeemilistes töödes.
Tätoveerimise juured ulatuvad eelajalukku ja selle harud on levinud peaaegu igas planeedi kultuuris. Läbi sajandite kestnud ajaloos on näha ühist niiti: inimlik soov võtta oma keha enda kanda , muuta nahk tähendusrikkaks ruumiks ja projitseerida sellele seda, mida peetakse väärtuslikuks, pühaks, kaitsvaks või lihtsalt ilusaks. Neoliitikumi muumiatest kuni tänapäevaste stuudioteni areneb tätoveerimine pidevalt, säilitades samal ajal võime ühendada traditsiooni, identiteeti ja loovust iga tinditõmbega.
Allikas: Vikipeedia